Ajalugu

Haapsalust saab keiserlik kuurort

Haapsalu kujunes keiserlikuks kuurordiks 19. saj. keskpaiku, mil oli tööle hakanud kaks mudaravilat, mida hakkasid külastama Vene õukonna liikmed ja kõrgaadli esindajad. See tähendas Haapsalu võimudele ühtlasi vajadust asuda linna välisilme parandamisele ja kaasaegsel tasemel suvitusolude loomisele. Nii hakati kindlustama kaldajoont, et siia rajada haljastatud teed ja pargid, kus suvitajatel jalutada või puude varjus jalgu puhata. Hakkas sündima Suur Promenaad, suvituselu keskpunk. 1852. aastal õnnistati sisse äsja valminud õigeusu kirik. 19.saj. lõpus (tõenäoliselt) ehitati Kuursaal ja kõlakoda, mis kujunesid suviste muusikaürituste meelispaikadeks.
Just sellel kaldapealsel armastas kunagi jalutada helilooja Pjotr Tšaikovski. Tema mälestuseks paigaldatud kivist „Tshaikovski pink” asub hotellist vaid mõne sammu kaugusel.

Aurulaeva- ja raudteeühenduse loomine tõi tsaarid

Keiserliku kuurordi maine saavutamine sõltus suuresti ka ühendusteede olemasolust : 1845. a. seati sisse regulaarne, 4 x nädalas toimiv aurulaevaühendus Peterburiga. Raudteeühendus Haapsalu-Tallinn-Peterburi algas 1905. aastast.
Suvitajate arv hakkas jõudsasti kasvama: 1840. a.— 269; 1850 — 952; 1859 — üle 2000 (võrreldav linnaelanike arvuga) 1897 — umb. 3000. Haapsalus on käinud suvitamas ja mudavanne võtmas koos peredega neli viimast Venemaa keiserlikku valitsejat -Nikolai I, Aleksander II, Aleksander III, Nikolai II.

Pelzeri Villa aastast 1859 – Baltic Hotel Promenaadi eelkäija

1859. a. rajas Gustav von Ungern-Sternberg Tagalahe kaldale kroonu viljaaida kõrvale suvemaja. Projekti koostas 1858. a. A. Arhijev. Projektil on märkus, et hoone järgib plaanilahenduselt ehitusreegleid, kuid fassaadid ei vasta 1851. a. kehtestatud tüüpfassaadide nõuetele. 1859. a. jaanuaris anti siiski luba nimetatud puidust suvemaja ehitamiseks. Projektist erinevalt rajati kivist hoone üksikute puitdetailidega.
Hilisem Sadama 22 hoone on üheosaliselt kahekorruseline, teises osas kolmekorruselise torniga kivihoone. Torni kroonib külgedelt avatud, kuid katusega kaetud puidust vaateplatvorm. Hoone põhiplaan on tundlikult liigendatud. Mere poole jäi saal, saali ette veranda, kust avanes kaarekujulise balustraadiga piiratud terrass.
Hoone arhitektuur on hilisklassitsistlik, kuid väikese kaldega viilkatuste pitsilised räästakarniisid, diagonaaltoed ning eriti torni puitdetailid viitavad n.n. vene stiilile.
1931. a. kuulus hoone veel parun von Ungern-Sternbergile (villa Wenden).

Nõukogude ajal hoone riigistati ja seda kasutas ametiühingute sanatoorium „ Laine”. Eesti taasiseseisvumisel maja erastati, renoveeriti täielikult ning laiendati 29 numbritoa võrra.